• Mängu kaudu õppimine – sõnadest lausete moodustamine on lapse jaoks kaasahaarav, naljakas ja põnev. Ning erinevaid lauseid moodustada on palju!
• Lapsele valikute võimaldamine – laps valib ise, milliste sõnadega ta laused teeb. Algul on lausete moodustamine pigem juhuslik, katse-eksituse meetodil sobitamine. Mõne aja möödudes hakkab laps mõnd sõna juba ära tundma ja võib tekitada nii foorum kui ka eriti naljakaid ja absurdseid lauseid
• Seoste loomine . Sõnapusle aitab lapsel luua seoseid erinevate terviksõnade, kuid ka nende moodustamiseks kasutatud tähtede ning kirjasõnade häälduse vahel. Puslest lausete „otsimine“ aitab teadvustada lugemise suunda vasakult paremale. Nii aitab lisaks lugemise tajumise loomise arusaama ka eesti keele struktuurist – lauseliikmete osas sõnast, rektsioonist, et sihitis on reeglina käändes ning sihitist laiendav omadussõna samuti), et lauset võib alustada ka sihitisest (suurt maja) millele järgnevad verb (praeb) ja siis).
• Loovuse toetamine –sõnale võimalik lapsel loovalt kombineerida sõnu lauseteks. Moodustades lausepusle abil lõputult erinevaid (naljakaid ja absurdseid) lauseid. Konkreetsete sõnade valiku põhikriteerium oli, et neist sõnadest saaks naljakaid lauseid, samas saab iga sõnaga antud kaardi komplektis luua tavalisi, argikeeles kasutatavaid lauseid. 60-sõnalise komplektiga (12 sõna igast „sordist“) saab moodustada 248 832 erinevat viiesõnalist lauset, kui aga tõsiselt ka võimalik koostada vaid tuumlauseid, ainult alust või ainult sihitist omadussõnaga täiendavaid lauseid ning lauseid, kus aluse ja/see on rohkem kui ükseid omadusi, siis on meeldiv! (kui igast sordist on 16 sõna, siis saab erinevaid lauseid teha juba üle miljoni – 1 048 576!)
• Individualiseerimine – iga laps saab mänguga tegelda oma tempos. Nooremate (või hariduslike erivajadustega) laste puhul võib kasutada vaid kolmesõnalisi (alus, öeldis, sihitis) variante, hiljem saab lisada erinevaid omadussõnalisi laiendeid. Laps võib lihtsalt juhuslikult kombineerida erinevaid pusletükke, kui tal juba hakkab kujunema seos kirjapildi vahel, võib ta püüda moodustada kui võimai asjakult ja loogilisi või vastupidiseid – teo naljakaid ja pööraseid lauseid.
• Pidev õppimist toetav tagasisidestamine – Laps, kes ise veel (kas üldse või pikemaid sõnu või väiketähti) lugeda ei oska, saab jutupliiatsi* võime tagasisidet oma tegevusele – jutupliiats loeb talle oma tehtud laused ette, vajadusel (lapse korral soovi) otsima. Kuna mängu sõnavara on piiratud, kordab ta pidevalt konteksti samu sõnu, ent on mänguline, siis on lapsel ikka ja jälle põnev pliiatsilt oma loomingule tagasisidet saada.

*Digitaalne jutupliiats on sõnapusle mängimiseks vajalik vaid neile lastele, kes ise veel lugeda ei oska.

Sõnapusle mängu aluseks on kolm keeleteadust ja kirjaoskuse didaktika põhimõtet, mis kõik maailmas tuntud. Eestis on need kõik samuti teada, ent meie emakeeledidaktikas endiselt vähe tähelepanu pälvinud:

• täissõna meetodil lugema õpetamise metoodika (mille üks loojatest, uurijatest ja populariseerijatest on Glenn Doman, kes rakendas seda esmalt töös haridusliku erivajadustega lastega ning leidis, et väikelapsi on võimalik lugema õpetada, see meeldib neile ning arendada nende vaimseid võimeid (nii samuti olid mõned väikelapsed, kes erivajadustega domaani juurdetegemine, koolimine). eriprogrammile on ilmunud Glenn Domani raamat „Kuidas õpetada väikelast lugema“ (tõlkinud Paul Kees).
• Noam Chomsky, üks generatiivgrammatika loojatest, vaidlustas tollal haridusest eelistad biheiviristlikud ideed keele- ja kirjaoskuse õppimisest kui matkivast ja masinate tegevusest. Ta pooldasset süsteem ja loovat arusaama keeleõppest – juba väga väike laps püüab mitte korrata sõnu ja lauseid, mida ta on teistelt kuulnud, vaid edastada oma tähendusi, kombineerides kuuldud keelendeid lausetesse, mida keegi kunagi varem ütles pole.
• Kommunikatiivne keeleõpe. Mitmed autorid, nt Stephen Krashen, peavad oluliseks, et laps õpiks algusest peale, kui suhtlemisvahendit olulise sisuga tegelemiseks. Kui kirjalik keel edastab sõnumit „Ai-ai, Liil on lill“, siis ei pruugi see lapse jaoks olla põnev ja informatiivne olla. See, et ta õpib tähti ja häälikuid A, I ja L . . . on lapse jaoks üsna abstraktne ning see, et alguses igavaid, üsna mõttetuid tekste lugedes õpib ta hiljem lugema põnevaid tekste, on motiveeriv vaid mõne lapse jaoks. Kui aga tekst on põnev ja kaasahaarav, läheb lapsele korda ja tekitas tema emotsioone, siis keskendub tekstile ja oskustele (tähtede tundmine, tähe ja hääliku seosmine) kujunevad sageli nagu iseenesest.